August

kuues august,
kaob kuuest august.


seitsmes august
I

külmus meie keha katab,
ja suitsiid ka enda elu peatab.


II

õigetpidi
pole tahtmist täna olla
tagurpidi
tahan olla
segamini
võiks kõik mu ümber olla
segamini


III

meri,mis pidi täis olema armastust
seal näen ma ainult teadmatust


IV

tahan kaduda päevadeks,
öödeks.
tahan olla ükskõik kus,
puudub oskus-
kaduda.
ja kummituslikult haituda.



V

jälle
kinni olen okastraadis,
jälle
olen üksi õõtsuvas paadis
jälle
hinge sügavaid triipe tirin
jälle
puudub lindude sirin
jälle
korrutan
jälle
lahutan
jällegi


kaheksas august

ma vaatan,
sa suled silmad.
ma vaatan,
õues on koledad ilmad.
ma vaatan,
aga ikkagi näen
kuidas-
sa vaatad
ja ma sulen silmad.



kümnes august

tänasest
tänan sind,sest,
õnnelikkus,
mitte ainult rõõmu rikkus,
täidab minu maailma.
ja ilma maad
ja maad ilma
GAAD



18 august

I

Kui öös on asju..
siis kui palju,
on asju,
mida peaks olema palju?

on ainult pilkav pimedus,
ning vahest tähekuma.
Vahest udu imelisus,
ning kuu suma.

Kunagi pole kõik koos,
ehk siin ongi point selles loos:
öös on asju,
aga mitte palju.


II

sügan kätt,
paska täis veene.
kaelast lendas rätt,
ma pole vist eriti veenev.


III

mu ööd on täis unetust,
mu hing on täis rahutust,
mu pea on täis valu,
mul on külm-paljajalu.
mul on peotäis armumist-
oh,aitäh-mulle piisab sest!



IV

millal lõppeb see saaga,
et ei peaks ma mõtlema kaasa?
kas siis kui lõpetan,
millega alustasin.
või siis kui alustan,
sellega-millega lõpetasin?
või,siis,kui alustan lõpuga
ja lõpetan algusega?
aga miks kuradi pärast,
peab olema kõigel..
peab olema kõigel lõpp ja algus?
sest millegi pärast,
pole nii õige-
puudub ausus.



kahekümne neljas august


terve päev on vihma sadanud,
terve päev olen maganud.
silmad,põlevad silmakoobastest välja,
jookseksin pigem pimedana mööda tühja välja.
pimedad vähemalt ei näe,
kas oled ta sõnades pettunud,
või ulatad abistavad käe.
kuid mina olen igaljuhul settunud.
raputa mind..uuesti settuma,
ning jäta mind üksi siia pettuma.