Ükskord
Kuhu kaovad mõtted?
Kas pilvedel on tõkked?
Kas kordki nad seisatavad-
või kas seisatab Maa?
Kas ükskord olen nii pilves,
et rohkem pilve minna ei saa?
Kas ükskord siider enam ei kääri
ja ei pea me enam nääri?
Kas ükskord lehed enam ei liigu
ja luule enam ei riimu?
Kas ükskord lendab õhku muld?
Kas tuleb lõpuks viimne tund?
Kas ükskord päike enam ei looju,
kas ükskord kaob tema soojus?
Kas ükskord kevad enam ei tärka
ja mina voodist ei ärka.
Ärkan maast, kuhu kukkus minu viimne ramm-
kuhu peatus minu viimne samm.
Kuhu jäin siis ka mina-,
mu keha, mis raske kui tina
Kuid kerge on minu hing-
nii vaba, ilma kehata.
Just kui tuule käes lendlev seeme, mille kujuks ring,
ilma õieta.
Kuhu kaovad kõik mõtted?
Kas pilvedel on tõkked?
Sest näen ma ju, pole korrakski nad seisatanud
ja vaevalt seisatab ka Maa.
Kas ükskord juhtub nii, et olen ma pilves
ja pilvest lahti lasta ei saa?
Sest pilv ei hoia mind,
kuid mina hoian teda.
Aga pilvel puudub igasugune pind,
et kinni suudaks hoida ma temast.
Kukun maha
pilv jääb minu kohale.
tema ei kuku kunagi maha
ta läheb edasi
tohutut lohutust kaasas vedades.
