Ütle viies,
kui rong sind minema viies
ära viib
Veereb mööda päev
hinge,
hinge poeb argipäeva raev.
Jääb vaid mälestus,
mis pooleldi on unustus.
Läheb mööda rappuval teekonnal
valgus
Homme,
homme ootab meid
uus
algus
Valikute teekond
Ma tean, et kell teeb aina tik-tak,tik-tak,
ja ükshetk avastad,
et kadunud on aastad,
neid on nimelt kaksteist,
mis hoiavad üksteist.
Koos ja mitte iialgi lahku,
eriti kui raske on hiljem minna lahku.
Oma seltsimeestest,
kallitest kaasmaalastest.
Ning tuleb teha omad õiged ja valed
otsused.
Lüüa selg sirgu,
ja lasta omandatud asjadel lüüa virgu,
sest nüüd on parim osa elust
alles
ees.
Ära karda võtta vastu otsuseid,
mille eest ei suuda sa sel hetkel maksta,
ära unusta oma kohuseid:
hiljem kindlasti järgi maksta.
Ja kuigi kõik tundub praegu võimatu,
noogutad sa hiljem pead ja lausud ,, võrratu!"
Sa pead enesesse uskuma, samamoodi nagu mina seda teen,
ükskõik kas siis kui sul söömisel viimne pelmeen,
või hommikul kohvi keeb.
Sa teadma ja uskuma enesse pead,
ning lootma et need pisikesed eluvead,
siiski ükskord otsa saavad,
ning siis ainult rõõmud jäävad.
Kõik ei ole kerge ega ka liialt raske,
kõik on padi milles sulgi ja paar grammi vaske.
