neljas veebruar
Oled liialt kaugel,
ei kuule Su hingetõmbeid oma kõrvus.
loodan, et kohtume ühel päeval, nii raugel,
sest, et unustuse-asfalttee-ehitamise küsimus on ainult tõrvas.
Kuhu kadusid Sa?
tiris Sind endasse mõni teine koht siin päikese all, nii lageda?
Või mõni molekul Su tunnete süsteemist suri ja lagunes
terve Su keha, mis nüüd jagunes
üheks kehastuseks, mis üht Tüdrukut enam ei tea?
ehk loed läbi selle rea
ja tunned End ära?
aga ma ei usu seda,
on ju nii tühine see rida.
ütleks ainult midagi siis, kui ma teaks tõest vastust,
et kas Sa need ilusad read kunagi lausud
või jääb kõik ütlemata,
minu utoopia jääb..koduta.
Oled liialt kaugel,
ei jõua Sinuni need read,
ei eal!
kuigi Sul pole aimugi, mis tunne on olla,
olles jah ja ei ja võib-olla-
nende kolme vahel!
ehk tead, aga lausu siis midagi,
lausu kasvõi mittemidagi!
vaiki!
ei, ära vaiki
Oled liialt kaugel
ei tunne Su käsi ma enda ümber
ei kuule Su hingetõmbeid
Sa nüüd vist.. vaikid
