11. november
Puud tuulega liiguvad taktitult,
vihm peksab piiski vastu mu kuuma nägu,
niisutavad põletushaavu,mis enam ei tee valu.
Puud liiguvad ikka veel taktitult.
ütle,oh,ütle palun,
mis on sinu tahe.
ei,ma tean mis on sinu pahe,
aga mis on sinu tahe?
röövid ja kaevad,
nöögid ja vaevad,
kõike mis minus veel jäätund pole,
tuled ja lähed,
lähed ja tuled,
sinuski vist kõik veel jäätunud pole?
16. november
1
Sosistan oma soovidesse,
igaöistesse hoovustesse,
ühe väikse saladuse:
Leidsin tõusu ajal kaldakese,
kuhu pidama ma jäin.
silmitsesin silmapiiri,
kuniks ma midagi enam ei näind.
sõin siis nähtmatut safiiri,
ja kõhu meretuulest täis sain.
Tahtsin loota,et miski ei muutu,
ja minu pimedaid silmi,enam valgus ei puutu.
aga kui ühe minuti kadumise lein,
teist heidutas.
tuli päikesekiireke,mis lõpuks paistetas.
Ma hakkasin jälle nägijaks.
ootasin siiski silmapiiri pimedat poolt.
et võiks öö kanda minu eest hoolt.
Et ma jääksin uuesti pimedaks.
luuleline mõttetera:
Lootus on ootus,et ootad lohutust.
teadmatta,et lootus on sootuks-
nägijate hälve,
kuid pimedate palve
2
wäo,linnuke lendas,
püssike sihtis,
minu väikse linnukese poole.
oh ei,pääses minu linnuke.
ja lasi püssike enda hoidja maha.
"feil,feil,epic feil,"ütles linnuke ja lendas vastu posti
(etseeoleksnatukemittesügavamõttelineblogi)
kahekümne esimese novembri nimetu
nähes jäämägesid sulamas,
kuulates su valesid,mis on paljulubavad.
maitstes keelatuid vilju,mille mekk on magus,
utoopiliselt miski mind kuhugi tagus.
kas oli see sula,
või rula?
kas see oli suur,kui päike,
või kiire kui äike?
kas see püsis kauem kui aasta,
või oli torm mis korraks tuleb ja laastab?
ma vastust veel otsin pimesi,
aga ma ei usu,et juhtub imesid.
sest kõik mis paistab utoopiline,
see tavaliselt on ka müstiliselt troopiline.
27. november
On lumelörtsi alla mattunud see park,
sellel jääl enam vigaseid ei aita kark.
Selle pargi pingid on kõik külmad,
nendel lamavad inimesed on ka külmad.
Erinevalt pingist,mis veel ei mädane,
pole inimhingede elu enam hädine
