Pille Riinule

On hetki, mil ma mõtlen, et küll on kaunis see elu.
On hetki, mil ma mõtlen, et küll on armsad need lelud.
On hetki, mil tahaks enda koopas istuda
on hetki, mil tahaks end peole settida.
On hetki, mil tunnen end hästi ja ilusana,
on hetki, mil tahaks peegelpilte purustada.
On hetki, mil üksi on kõige parem seltskond,
on hetki, mil läheb kaaslasega su teekond.

On hetki, mil mäletad sa ainult kauneid hetki,
ja tead, et kunagi nautisid neidki.
Mina ei unusta eal meie reksireedeid
ja pirnisiidreid.
Kuidas rahupiip oli tärkavas kevades kõige parem,
ning kuidas alustasime suvega varem.
Ei unusta ma valges rüüs puid,
ja sinu päikese käes naeratades helkivaid valgeid hambaluid.

Jään alati ma mõtlema, miks tegemata jäävad lubatud teod,
ning mõtlen, millisesse maailma nurka sa kaod.
Kuid tean, et mälestustes alati meenutan rõõmsaid hetki,
kui olid sa rõõmus,sest selga mahtus väike kleitki.

Aga tea, et pole kuhugi kunagi kadunud ma.
ainult vahemaa on..nagu alati on olnud ta.

Mai 2011

Ma tean- olin kaua kadunud. Mul pole enda vabanduseks midagi öelda, kui ainult seda, et käisin iseend otsimas ja leidsin ta just sealt, kuhu ma polnud raatsinud kaua vaadata. Minu õnn ja naer oli peidus kõige lähemates kohtades. Ja jumal tänatud, et ma nüüd, lõpuks selle ka leidsin. Seega nii ongi, et naer ületab kõik takistused ja ma loodan, et see rõõmus aeg nii pea oma lõppu ei näe. Ja üks lull tuligi nüüd suurest rõõmutundest. : )

me veerime põllukraavis pilvede mõtteid
ja ei näe üksteisega suhtlemisel üldse tõkkeid.

me ei näe ainult seda, mida meile on antud näha,
vaid võime piiluda kauguste taha.

sest olles koos,
ei hirmuta meid teised- ükskõik mis soost.

sest meie näeme pilvedest kõrgemale,
lõpmatusest kaugemale.


see nägemus siiski Shakespearest kaugemale ei lähe,
sest näete neid noorikuid, kellel mõlemil hääl on külmast kähe?
kellel jäised käed,
kuid punased paled?



meie küll näeme neid,
aga, kas pole nii, et teie näete ainult meid?


aga meie näeme ilu
üksteise (hinge)vilus