Juuli

21. juuli öösel Ukrainas mõtiskledes



Muidu on elu ilus.
olles vilus
v6i p2ikesekuumuse k2es,
v6i kui alkohol on peas
ja helistad taksodele,
saamata t6usta oma jalgadele,
sest oled liiga v2sinud
v6i alkoholist joobunud.
Muidu on elu ilus,
kui yks silm on pilus
ja vaatad
ja naerad
elule otsa,
l6ppematult m2elt.
elu siis ei saagi otsa,
vaid pakub end m6lemalt k2elt
hinge ilusatama
ja r66mustama.

Muidu on elu ilus,
kuigi hinges on m6ni hetk valus.

aga pole valu mida ravida ei saaks,
alkohol, p2ike ja sigaret.
pole valu, mida 2ra ei viiks
suur boilerit2is vett.








15 Juuli ehk hommikul Tammsaare pargis mõeldes




Vaatan sind, mu härra Tammsaare,
laususid ju ,, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus"
olen teinud palju tööd, ostsin endale lausa saare!
mida aga ei tulnud, oli armastus.
Vaikin viivuks, sest äkki on su sõnadel teine mõte?
äkki on minu elus hoopiski mõni muu tõke?
Ehk mõtlesid sa hoopiski, et töö vastu tuleb armastus,
koorman ja vaevan end ning südant, kuniks tuleb armastus?

Olen nüüdseks hall
ja hale.
Möödas lapsepõlve trall
ning hääl on sõltuvustest kähe.

Siiski ei loobu ma oma veendumustest,
sina ja sinu sõnad!
need olid valed!
ei, ei loobu ma oma veendumusest.

Aga miks ma veel seisan sinu kuju ees?
silmad nii puruks ja laus ookeanivees

näe, sinu õlul olev vareski sind ei usu,
tegi ju elu sinu sõnad puruks.

mina-vanamees, vares ja too lonkiv naine-
meie ei tea, kas sa olidki kaine,
kui pooleli oli tõde ja õigus,
või oli see revolutsioon, mis sind ennast lõikus?

miski aga ei muuda meie usku, mis püha,
päikesekiirgust sinu palgel ja kaugel meremüha!

elu ju tiris sinu sõnad minus puruks,
langesid tähed üheks hunnikuks-
rusuks.







***












nälg, millest hinge jääb jälgi.
jälg, milest hinge jääb nälg.

ükski hommik, ei koida ära tundmusi,
ükski usk ei peleta äras veendumusi.

palunpalunpalun, kao ära tasakesi,
ei, ära poeta sõnakestki.

pööra selg ja kõnni kaugustesse,
ehk siis korrakski vaata tagasi,
kui ainult siis, kui kaugustes,
soovid tulla tagasi.

Kui sinu soov on jääda siis sinna,
jäägi siis.
Aega öelda hüvasti ja eriteid minna,
on palju.
lähengi siis.
ning minu jalge alt kaob kalju.

aega jääb väheseks.
läheduseks.
merega.
puutub kokku ju ainult mu laiba
ja verega.
vana plekiga vaiba
narmaga,
jätsin tasakesi hüvasti.
hüvasti mu arm,
hüvasti, su mänglev sarm.
armusin ju ainult sekundiks,
millest sai sajand.
hüvasti olen öelnud nüüdseks-
piisavalt.






***





see on tuli, millega sa mängid


magades nii, et sinu käes on minu pihk,
korraks lahti lastes-
ja siis uuesti üles otsides,
minu sees on siis külmus, ükskõiksuse surematu kihk.

ometi leian end küsimas endalt, miks on nüüd siis nii?
miks pole miski muutunud, miks pole miski teisiti?
Ainult sinu käte haare oli nüüd suurem,
-sinu käsi oli nüüd, minu rinna luurel.

Lausun, et see on tuli, millega sa nüüd mängid,
mina pole enam too väike tüdruk, keda sa ammu nägid.
Ma olen tüdruk täis ükskõiksuse kõigutamatust,
- ammu pidasin häbelikkuse matust.
Olen juba edasi kantud keeritormi poolt,
on kandnud äikesetorm minu eest hoolt.

Olen ekseldnud pimedas metsas, mis kubiseb kiskjatest,
elasin korraks ka nendega, kuniks rändasin edasi.
Kohtusin saatanaga, kelle hark põletas minu hinge jälgi.
Kolm põletust on nüüd minu südames, südames, mis enam kunagi armastuse pärast ei nälgi.

[...]

Arvan, et tean, et raskeim teekond oli uuesti armastada,
kolm põletust südames, ei lasknud ju seda teha.
Aga ometi korrakski, tärkas miskit kellegi vastu,
kuniks tuli teine, ning tema kõrvale asus.

Sellest ka siis ükskõiksus,
elulühendamise proov-lõikus.
minust sai alkohoolik,
kofeiinihoolik,
melanhoolik.
-kõige halva-
hoolik.