leidsin üle aasta aja nüüd jälle natuke inspiratsiooni!

püüan suunduda tagasi maailma, mille unustanud olin
seal, kus olin keegi, keda alati heaks pidanud olin.
püüan mõelda nüüd hästi kõigest olnust ja suure naeratusega vastu minna kõigele, mis tuleb.

ma tean, et see on keeruline, raske, aga mitte võimatu,
sest aega tagasi, mitte nii kauge ilmatu.
olingi see sisult rõõmus tüdruk, nakatava naeruga,
nüüd paar grammi ängi, muutis minu paadi suunda elujõel, jättes mind üksiku aeruga.

ma ei vaja ega taha seda ängi, mis minusse kogunes ja mind täiesti võõraks muutis,
tahan kirjutada sulle, et oled äge ja rõõmsamaks sind muuta.

tahan paluda andeks kõige eest, mida tegi see keegi võõras inimene minus,
ma tean et see on lollus püüda enda vigu veeretada ära nende samade õlgade õlult.

kuid nagu kõik patud võib ära lunastada,
tean, et surmaga silmitsi seistes, on elu kuidagi suutnud mulle andestada.
ja kuigi need sinikad ja haavad minu kehal paranevad ruttu,
on vaja palju aega, et uinutada halvad tunded unustuse rüppe.


loodan, et helgus, mida ma püüan anda nüüd edasi paide ja naeratustega,
jõuab ka nendeni, kellest ma lahkusin kaklustega

kohati loodan ka, et kunagi kohtume jäämata kaugeks,
sest ükskõik kui palju me ka ei püüaks, pole me enam kunagi teineteisele võõrad.
ma küll tean, et tervitused ja hüvastijätud on meie suudele jäänud nüüd raugeks,
aga kunagi olime me tuttavad, kunagi polnud me võõrad.