pikutan ja vaatan hommikusse siit,
mu ees lahti hargneb hele taevaniit.
niidist päevaks pikaks mälestusi koon
ja õhtul uhkest hämarikupeekrist sõõmu joon.
kordki elus pole hirmus iseendaga olla,
ehk päästis julgus uued tunded valla.
kui oled valmis, siis tule ühine nende mälestustega
kui ei taha,
või ei oska,
pole midagi, ootab selle selgusega.
