detsembrikülmus

pikutan ja vaatan hommikusse siit, mu ees lahti hargneb hele taevaniit. niidist päevaks pikaks mälestusi koon ja õhtul uhkest hämarikupeekrist sõõmu joon. kordki elus pole hirmus iseendaga olla, ehk päästis julgus uued tunded valla. kui oled valmis, siis tule ühine nende mälestustega kui ei taha, või ei oska, pole midagi, ootab selle selgusega.

leidsin üle aasta aja nüüd jälle natuke inspiratsiooni!

püüan suunduda tagasi maailma, mille unustanud olin
seal, kus olin keegi, keda alati heaks pidanud olin.
püüan mõelda nüüd hästi kõigest olnust ja suure naeratusega vastu minna kõigele, mis tuleb.

ma tean, et see on keeruline, raske, aga mitte võimatu,
sest aega tagasi, mitte nii kauge ilmatu.
olingi see sisult rõõmus tüdruk, nakatava naeruga,
nüüd paar grammi ängi, muutis minu paadi suunda elujõel, jättes mind üksiku aeruga.

ma ei vaja ega taha seda ängi, mis minusse kogunes ja mind täiesti võõraks muutis,
tahan kirjutada sulle, et oled äge ja rõõmsamaks sind muuta.

tahan paluda andeks kõige eest, mida tegi see keegi võõras inimene minus,
ma tean et see on lollus püüda enda vigu veeretada ära nende samade õlgade õlult.

kuid nagu kõik patud võib ära lunastada,
tean, et surmaga silmitsi seistes, on elu kuidagi suutnud mulle andestada.
ja kuigi need sinikad ja haavad minu kehal paranevad ruttu,
on vaja palju aega, et uinutada halvad tunded unustuse rüppe.


loodan, et helgus, mida ma püüan anda nüüd edasi paide ja naeratustega,
jõuab ka nendeni, kellest ma lahkusin kaklustega

kohati loodan ka, et kunagi kohtume jäämata kaugeks,
sest ükskõik kui palju me ka ei püüaks, pole me enam kunagi teineteisele võõrad.
ma küll tean, et tervitused ja hüvastijätud on meie suudele jäänud nüüd raugeks,
aga kunagi olime me tuttavad, kunagi polnud me võõrad.

Pille Riinule

On hetki, mil ma mõtlen, et küll on kaunis see elu.
On hetki, mil ma mõtlen, et küll on armsad need lelud.
On hetki, mil tahaks enda koopas istuda
on hetki, mil tahaks end peole settida.
On hetki, mil tunnen end hästi ja ilusana,
on hetki, mil tahaks peegelpilte purustada.
On hetki, mil üksi on kõige parem seltskond,
on hetki, mil läheb kaaslasega su teekond.

On hetki, mil mäletad sa ainult kauneid hetki,
ja tead, et kunagi nautisid neidki.
Mina ei unusta eal meie reksireedeid
ja pirnisiidreid.
Kuidas rahupiip oli tärkavas kevades kõige parem,
ning kuidas alustasime suvega varem.
Ei unusta ma valges rüüs puid,
ja sinu päikese käes naeratades helkivaid valgeid hambaluid.

Jään alati ma mõtlema, miks tegemata jäävad lubatud teod,
ning mõtlen, millisesse maailma nurka sa kaod.
Kuid tean, et mälestustes alati meenutan rõõmsaid hetki,
kui olid sa rõõmus,sest selga mahtus väike kleitki.

Aga tea, et pole kuhugi kunagi kadunud ma.
ainult vahemaa on..nagu alati on olnud ta.

Mai 2011

Ma tean- olin kaua kadunud. Mul pole enda vabanduseks midagi öelda, kui ainult seda, et käisin iseend otsimas ja leidsin ta just sealt, kuhu ma polnud raatsinud kaua vaadata. Minu õnn ja naer oli peidus kõige lähemates kohtades. Ja jumal tänatud, et ma nüüd, lõpuks selle ka leidsin. Seega nii ongi, et naer ületab kõik takistused ja ma loodan, et see rõõmus aeg nii pea oma lõppu ei näe. Ja üks lull tuligi nüüd suurest rõõmutundest. : )

me veerime põllukraavis pilvede mõtteid
ja ei näe üksteisega suhtlemisel üldse tõkkeid.

me ei näe ainult seda, mida meile on antud näha,
vaid võime piiluda kauguste taha.

sest olles koos,
ei hirmuta meid teised- ükskõik mis soost.

sest meie näeme pilvedest kõrgemale,
lõpmatusest kaugemale.


see nägemus siiski Shakespearest kaugemale ei lähe,
sest näete neid noorikuid, kellel mõlemil hääl on külmast kähe?
kellel jäised käed,
kuid punased paled?



meie küll näeme neid,
aga, kas pole nii, et teie näete ainult meid?


aga meie näeme ilu
üksteise (hinge)vilus

Veebruar

neljas veebruar


Oled liialt kaugel,
ei kuule Su hingetõmbeid oma kõrvus.
loodan, et kohtume ühel päeval, nii raugel,

sest, et unustuse-asfalttee-ehitamise küsimus on ainult tõrvas.


Kuhu kadusid Sa?

tiris Sind endasse mõni teine koht siin päikese all, nii lageda?
Või mõni molekul Su tunnete süsteemist suri ja lagunes
terve Su keha, mis nüüd jagunes

üheks kehastuseks, mis üht Tüdrukut enam ei tea?

ehk loed läbi selle rea

ja tunned End ära?

aga ma ei usu seda,
on ju nii tühine see rida.

ütleks ainult midagi siis, kui ma teaks tõest vastust,
et kas Sa need ilusad read kunagi lausud

või jääb kõik ütlemata,
minu utoopia jääb..koduta.



Oled liialt kaugel,
ei jõua Sinuni need read,
ei eal!


kuigi Sul pole aimugi, mis tunne on olla,
olles jah ja ei ja võib-olla-
nende kolme vahel!


ehk tead, aga lausu siis midagi,
lausu kasvõi mittemidagi!
vaiki!
ei, ära vaiki



Oled liialt kaugel
ei tunne Su käsi ma enda ümber

ei kuule Su hingetõmbeid

Sa nüüd vist.. vaikid

Detsember

üksteist


Inimesed,
on
kes ärkavad,
inimesed,
kes jooksevad
inimesed,
kes hilinevad, pahurdavad, närveldavad,
inimesed,
kes vabandavad,
inimesed,
kes mõtlevad kohvist, väsivad,
inimesed,
kes karjuvad
inimesed,
kes kihutavad,
inimesed,
kes ööläbi joovad,
inimesed,
kes ropendavad,
inimesed,
kes koduse töö tegemata jätavad,
on
inimesed


Aga on inimesed,
kes hommikuti rõõmsalt ärkavad,
inimesed,
kes hambaid rõõmuga pesevad,
inimesed,
kes hommikul koiduvalgel ujuvad,
inimesed,
kes ei hiline tundi, aeglaselt kõnnivad,
inimesed,
kes on kaheksas tunnis, järeltöösse jooksevad,
inimesed,
kes peale seda klaverisse ruttavad,
inimesed,
kes siis hinge tõmbavad,
inimesed,
kes siis näiteringis näitlevad,
inimesed,
kes siis koju jõuavad
on
inimesed


õnnelikud
inimesed

Oktoober

emot-s-ioon

Kui ma kõnnin mööda õhtuudu täis linna,
juuksed sügisvihmast tilkumas.
Ja hõrgud heitgaasid jõuavad ninna,
kui olen sebradeta ülekäiguradu ületamas.

ütlen ainult üht ja seda,
pole eksind ma ja ei tahakski olla,
pole ühtki aga, ega võib-olla,
näete ju ainult armetut mind- keda?
pole ma pärit siit urbanistlikust sitast,
mis toitub üksnes õhust ja elust

olen ma pärit kohast mis veelgi saastvam,
toitudes üksnest laimust ja masust.
oleks vist ennastsäästvam
ükskord mõista seda, et olen osa sellest:

kopsumahtuvähendavastühendatudrahvastekärast












Tahestahtmatultründavtunne


Üks on kindel: kurjus
on olek see purjus.



Keel nii sõlmes ja pehmeke,

nägemine läbi silmade nii udune.



Jalad all nii tuimad ja kontrollimatud,

sõnad nii jubedad ja mõtlematud.



Ilus vale nii koledalt välja tuleb,
ja kõik see illusioon sureb






Duett - luule
(Alustan mina, järgmine riim on mu hea sõbra, H.-M. H.'u mõttelend ja niiviisi vaheldumisi me luuletasimegi.)


mängin eluga malet,
kui õues sügis näitab oma tormilist palet

palet näitab foo fighters,
samal ajal oma muusikamaitset kaitstes

kaitstes enda rütmilisust ja energilisust.
ei märkagi ,et kaotatud on osa ajastust.

ajastust, millest mõtlesin palju,
neid vihkamisi ja nalju

nalju mida naersin ehk paljugi kordi varem,
siis kui oli hingamine kergem ja elamine parem.

parem oleks nii, kui valu kurgus ja mälestused, mis ei taha kaduda mu mõtteist, kaoksid ära minu parimatest unistustest


unistustest, mis on ilusad ja värvilised,
kui sügiseti puudealused.

puudealused, kuhu keegi ei vaata,
nendele lehtedele enda mõtet võiks ju saata.

saata võiks kõik ju kuradile nii mõnigi kord,
kui oled teadmata suunas, kuid kompassil on kirjutatud nord


nord on suunaks võetud, kuigi hinged kes sinna suunduvad,
on muretud ja nende haigused on põetud.

põetud on närvi, mis teeb higiseks käed.
kui ka surmahirmu, mis liimib kokku kõik omavahel sõdivad väed

väed, mis näitavad ette tee, kuhu sa lä'ed.
Küll sa näed, ei valeta need.

need käigud, mis unustan males teha,
neid ei lase elu enam kunagi uuesti teha.
Kuid seetõttu elangi ma nüüd teisiti,
üritan teha kohe alguses kõik õigesti.


õigesti valida endale tee, mida mööda vaikselt hiilida,
ja kui selle tee valid, ei ole sul võimalust enam viilida.

viilida võid küüsi lühemaks,
kuid nad ei pruugi kasvada enam kunagi pikemaks

pikemaks sirgume me igaüks iga kuradi päev,
kuid mis mõte sel on, aknast ju ikka välja näed?


näed, kuid ei pruugi näha,
rõõmu, mida elus on nii palju, kuid ometi vähe.

vähe on inimesi, kellel õnnestub leida isik,
kellel on võime sulle anda luulepisik

luulepisik ei tee kunagi paha,
paneb imestama, ,,oioi" või naerma ,haha"

haha, see oli hea,
kuid ringi käib ja on raskem kui kõrvits, mis on äsja põllult leitud mõne vargapoisi poolt, minu pea

pea sa peaksid panema puhkama padja peale,
leidma pääsetee unne, mis leiab lahendusele igale valule ja veale


veale, mida saaksin teha siis, kui paneksin pea padja peale,
ei andestaks ma endale.
Sellist creative aega ei leia sa tihti,
ei saa sa lausuda luulet nii kihvti.


kihvti luulet saad sa ise alati lausuda,
tuleb lihtsalt vähem öelda ,, ma ei suuda"

suda, kuda, venekeelt ei mõista ma,
ajab ainult higistama

higistama hakkan ma kuumas saunas,
kus ma tunnen end nagu hernes, kuumal päeval, kaunas.


Kaunase Žalgris võitis Tartu Rocki ülekaalukalt,
eesti korvpallimeeskonnad veavad meie rahvust ikka täiega alt.


alt vaadates selgel ööl on taevas tähed ja kuu suur,
tänases õhtus taevasse vaadates oleks seal tihe vihmasadu, millest moodustuks puur.

puur, mille vaht olin 5 aastat,
on nüüdseks mädanenud ning otsib endale järgmist kaaslast


kaaslast ei soovi ma enam niipea,
sest nagunii kas alguses või lõpus kaob kõik see ilus ja hea.

Juuli

21. juuli öösel Ukrainas mõtiskledes



Muidu on elu ilus.
olles vilus
v6i p2ikesekuumuse k2es,
v6i kui alkohol on peas
ja helistad taksodele,
saamata t6usta oma jalgadele,
sest oled liiga v2sinud
v6i alkoholist joobunud.
Muidu on elu ilus,
kui yks silm on pilus
ja vaatad
ja naerad
elule otsa,
l6ppematult m2elt.
elu siis ei saagi otsa,
vaid pakub end m6lemalt k2elt
hinge ilusatama
ja r66mustama.

Muidu on elu ilus,
kuigi hinges on m6ni hetk valus.

aga pole valu mida ravida ei saaks,
alkohol, p2ike ja sigaret.
pole valu, mida 2ra ei viiks
suur boilerit2is vett.








15 Juuli ehk hommikul Tammsaare pargis mõeldes




Vaatan sind, mu härra Tammsaare,
laususid ju ,, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus"
olen teinud palju tööd, ostsin endale lausa saare!
mida aga ei tulnud, oli armastus.
Vaikin viivuks, sest äkki on su sõnadel teine mõte?
äkki on minu elus hoopiski mõni muu tõke?
Ehk mõtlesid sa hoopiski, et töö vastu tuleb armastus,
koorman ja vaevan end ning südant, kuniks tuleb armastus?

Olen nüüdseks hall
ja hale.
Möödas lapsepõlve trall
ning hääl on sõltuvustest kähe.

Siiski ei loobu ma oma veendumustest,
sina ja sinu sõnad!
need olid valed!
ei, ei loobu ma oma veendumusest.

Aga miks ma veel seisan sinu kuju ees?
silmad nii puruks ja laus ookeanivees

näe, sinu õlul olev vareski sind ei usu,
tegi ju elu sinu sõnad puruks.

mina-vanamees, vares ja too lonkiv naine-
meie ei tea, kas sa olidki kaine,
kui pooleli oli tõde ja õigus,
või oli see revolutsioon, mis sind ennast lõikus?

miski aga ei muuda meie usku, mis püha,
päikesekiirgust sinu palgel ja kaugel meremüha!

elu ju tiris sinu sõnad minus puruks,
langesid tähed üheks hunnikuks-
rusuks.







***












nälg, millest hinge jääb jälgi.
jälg, milest hinge jääb nälg.

ükski hommik, ei koida ära tundmusi,
ükski usk ei peleta äras veendumusi.

palunpalunpalun, kao ära tasakesi,
ei, ära poeta sõnakestki.

pööra selg ja kõnni kaugustesse,
ehk siis korrakski vaata tagasi,
kui ainult siis, kui kaugustes,
soovid tulla tagasi.

Kui sinu soov on jääda siis sinna,
jäägi siis.
Aega öelda hüvasti ja eriteid minna,
on palju.
lähengi siis.
ning minu jalge alt kaob kalju.

aega jääb väheseks.
läheduseks.
merega.
puutub kokku ju ainult mu laiba
ja verega.
vana plekiga vaiba
narmaga,
jätsin tasakesi hüvasti.
hüvasti mu arm,
hüvasti, su mänglev sarm.
armusin ju ainult sekundiks,
millest sai sajand.
hüvasti olen öelnud nüüdseks-
piisavalt.






***





see on tuli, millega sa mängid


magades nii, et sinu käes on minu pihk,
korraks lahti lastes-
ja siis uuesti üles otsides,
minu sees on siis külmus, ükskõiksuse surematu kihk.

ometi leian end küsimas endalt, miks on nüüd siis nii?
miks pole miski muutunud, miks pole miski teisiti?
Ainult sinu käte haare oli nüüd suurem,
-sinu käsi oli nüüd, minu rinna luurel.

Lausun, et see on tuli, millega sa nüüd mängid,
mina pole enam too väike tüdruk, keda sa ammu nägid.
Ma olen tüdruk täis ükskõiksuse kõigutamatust,
- ammu pidasin häbelikkuse matust.
Olen juba edasi kantud keeritormi poolt,
on kandnud äikesetorm minu eest hoolt.

Olen ekseldnud pimedas metsas, mis kubiseb kiskjatest,
elasin korraks ka nendega, kuniks rändasin edasi.
Kohtusin saatanaga, kelle hark põletas minu hinge jälgi.
Kolm põletust on nüüd minu südames, südames, mis enam kunagi armastuse pärast ei nälgi.

[...]

Arvan, et tean, et raskeim teekond oli uuesti armastada,
kolm põletust südames, ei lasknud ju seda teha.
Aga ometi korrakski, tärkas miskit kellegi vastu,
kuniks tuli teine, ning tema kõrvale asus.

Sellest ka siis ükskõiksus,
elulühendamise proov-lõikus.
minust sai alkohoolik,
kofeiinihoolik,
melanhoolik.
-kõige halva-
hoolik.

Mai

Ükskord


Kuhu kaovad mõtted?
Kas pilvedel on tõkked?

Kas kordki nad seisatavad-
või kas seisatab Maa?

Kas ükskord olen nii pilves,
et rohkem pilve minna ei saa?

Kas ükskord siider enam ei kääri
ja ei pea me enam nääri?

Kas ükskord lehed enam ei liigu
ja luule enam ei riimu?

Kas ükskord lendab õhku muld?
Kas tuleb lõpuks viimne tund?

Kas ükskord päike enam ei looju,
kas ükskord kaob tema soojus?

Kas ükskord kevad enam ei tärka
ja mina voodist ei ärka.

Ärkan maast, kuhu kukkus minu viimne ramm-
kuhu peatus minu viimne samm.

Kuhu jäin siis ka mina-,
mu keha, mis raske kui tina

Kuid kerge on minu hing-
nii vaba, ilma kehata.
Just kui tuule käes lendlev seeme, mille kujuks ring,
ilma õieta.

Kuhu kaovad kõik mõtted?

Kas pilvedel on tõkked?

Sest näen ma ju, pole korrakski nad seisatanud
ja vaevalt seisatab ka Maa.

Kas ükskord juhtub nii, et olen ma pilves

ja pilvest lahti lasta ei saa?

Sest pilv ei hoia mind,
kuid mina hoian teda.

Aga pilvel puudub igasugune pind,
et kinni suudaks hoida ma temast.

Kukun maha
pilv jääb minu kohale.
tema ei kuku kunagi maha

ta läheb edasi

tohutut lohutust kaasas vedades.

Aprill

Ütle viies,
kui rong sind minema viies
ära viib

Veereb mööda päev

hinge,

hinge poeb argipäeva raev.

Jääb vaid mälestus,
mis pooleldi on unustus.

Läheb mööda rappuval teekonnal

valgus

Homme

,
homme ootab meid
uus

algus

Valikute teekond

Ma tean, et kell teeb aina tik-tak,tik-tak,
ja ükshetk avastad,
et kadunud on aastad,
neid on nimelt kaksteist,
mis hoiavad üksteist.
Koos ja mitte iialgi lahku,
eriti kui raske on hiljem minna lahku.
Oma seltsimeestest,
kallitest kaasmaalastest.
Ning tuleb teha omad õiged ja valed
otsused.
Lüüa selg sirgu,
ja lasta omandatud asjadel lüüa virgu,
sest nüüd on parim osa elust
alles
ees.
Ära karda võtta vastu otsuseid,
mille eest ei suuda sa sel hetkel maksta,
ära unusta oma kohuseid:
hiljem kindlasti järgi maksta.
Ja kuigi kõik tundub praegu võimatu,
noogutad sa hiljem pead ja lausud ,, võrratu!"
Sa pead enesesse uskuma, samamoodi nagu mina seda teen,
ükskõik kas siis kui sul söömisel viimne pelmeen,
või hommikul kohvi keeb.
Sa teadma ja uskuma enesse pead,
ning lootma et need pisikesed eluvead,
siiski ükskord otsa saavad,
ning siis ainult rõõmud jäävad.
Kõik ei ole kerge ega ka liialt raske,
kõik on padi milles sulgi ja paar grammi vaske.

Märts

teine märts


Lumi vajub mu näole just kui valgeiks-
pisaraiks,
kui ootan seda neetud bussi.

Aga lõpuks alati tuleb, see äraneetud buss.

Vaatan
läbi aknaklaasi, kiireid valgusvihke,
jälgin
bussis värisevaid pinke.
Kuniks täituvad need üksikudki kohad
lastega.
Kuniks vajuvad toolile nende kehad
hiigel-koolikottidega.

Kuniks istuvad ka puberteedieas passiivsed
suitsetajad.
Või agressiivsed
lõpetajad.
Või massiivsed,
õpetajad.
Või tillukesed,
alustajad.

Vahet ju pole,
nagunii ühtki vaba kohta lõpuks ei ole.





22 märts


On tänane ilm andnud lootust pehmele

pajuurvale,

ja vaikse, virgutava tuule

heinale.

Ning, kui astud vaikselt lumele,

tea, et kajab valusalt kogu hiilguses suur ja lai hiis

Kuid
minu kõrvus on rõõmus vaikuse-viis,

ei ma pelga seda kurbust siis..

Kas näed,

päike läks pilve taha peitu,

kuid ta enda ilusaim ja kuldseim kuma, reedab ta
Aga,
päike meis kõigis enestes ka peitub,

selle pisikese saladuse reetsin ma.

Nüüd..kuulata,

paar lindu..

siin

seal

kaugemal

Veebruar

Teadmata ehk ära joodud see kuupäev

Mu vanaema käed värisesid,
nägin seda, kui säriküünlad särisesid.
Ta pehme nahk,
oli paari päeva möödudes
krobeline.
keha
just kui löödult
roheline.
ta lahkus,
koos külmaga mis praksus



14 veebruar


On põlemas kellegi kodu
ruttab tuletõrjebrigaadi rodu,
mis liiklust ummistab..
vilkurid sinised ja valged,
laiuvad mustad pilved.
Valgufoor
muutub roheliseks.
Autojuht noor
muutub närviliseks.
Vajutab sidurit
ja siis pidurit.
Loetud sekundeid neelab tuli
Ja tuleisu
maja maha kisub.
Jäi hiljaks brigaadi rodu,
enam miski ei päästa kallist kodu.
meenutab jälestust,
põlvkonna parim mälestus



Valentiniõhtu

Sõidan bussiga, mille kulunud number on sada kolmkümmend kaheksa,
ma olin üksi,
agakasonvahetseal?
ma olen üksi,
ja seda on paljud.

Näiteks bussis oli üks tüdruk,
kelle üle ta purjus poiss heitis nalju.
Üks teine tüdruk,
pühkis pisaraid.
ja luges läbivettinud kirja,
mis tekitas pisaraid.

Ma olen üksi.
Endiselt.
Ja ma panen selle kirja.
Ning endiselt.
on paljud koos
Ja üksi.

üksikoos

Jaanuar

Ema

Ma vaatasin sind uurivalt,
su silmadest looklesid kaelale soolavee jõed,
mu hinges oli küsimus, miks sa põed?
nõnda valjult kõlasid su tasased nuuksed,valutavalt
ja ma tegin tibusammu sulle lähemale.
Haarasin kahe käega su keha vastu minu oma
sa olid mu vastas,aga liikusid siiski kaugemale.
"ema"
kõlas mu sosin lausa vaevaliselt.
sa lükkasid mu eemale ja pöörasid selja,nagu tavaliselt,
ma lahkusin
silmist purskus pisaraid,-
see polnud võrreldavgi sellega, mis sina tundsid



23 jaanuar


Heida mulle meeleheidet
täis pilk
ja ma jätan su sinnasamma heitlema.
lase endale püksi üks tilk
ja keegi pole enam kunagi su sõber.
kahju, eksole?
õnneks mul pole,
sest ma juba olen su sõber.


Tuvi sittus su esimesel koolipäeval täis,
hea, et sa ise enda jahedat junni välja ei lasknud.
Su pintsak siis pesus käis,
kahju, et plekke välja ei pesnud-
keemilinepuhastus.
See on alles ahastus,
sest see pintsak oli renditud
ja nüüdseks panditud.


Esimesel klubimaratonil rebenesid su kulunud teksad
ja sa ei kandnud aluspesu.
Ema nägi juhuslikult kuidas sa pihku peksad
ja tegi sulle korraliku moraalse ajupesu.
Esimest korda suudeldes,
well yes, sa peaaegu lämmatasid oma tüdruksõbra,
usu mind, kõik ei juubleda,
Et sa oskad keelega salvata sama tugevalt, nagu kobra.
Esimesel vahekorral jäi tüdruk rasedaks enne,
kui sa siseneda jõudsid.
Sõid eile vorsti, mille parim enne,
on aastatega mööda sõudnud.
Said vanaemalt kingiks supluspüksid,
aastast viiskümmend viis.
Vanaema veel rõõmsalt keksis:
"su vanaisa omad, mis siiis?"




27 jaanuar
I


Ei jää jälgi

jäätunud maapinnale.

Mine paksuks või nälgi,


vastavalt oma hinnale.



Jääb jälgi,

liivale.

uskumata mind, sa ise jälgi,

või annab isa sooja rihmale.


Mis pekstes hingetult

või hingeliselt,

jätab jälje

noorele

kehale.




Ei jää jälgi


jäätunud maapinnale





II


Tead sa, et tasaseid nuukseid, ei pruugi,
keegi kuulda.

Tead sa et, tasaseid nuukseid ei, pruugi
keegi, kuulda

Tead sa et tasaseid, nuukseid ei pruugi,
keegi, kuulda,

Tead sa et tasaseid nuukseid, ei pruugi
keegi kuulda,

Tead sa et tasaseid nuukseid ei, pruugi
keegi kuulda

Tead sa et tasaseid nuukseid ei pruugi,
keegi kuulda

Tead sa et tasaseid nuukseid ei pruugi
keegi, kuulda

Teadeisaeitasaseideinuukseideikuulegieikunagieikeegi
KARJU!


31 jaanuar

M. , lähme piknikule!
aga, ütle palun päkapikule,
et seekord ma ei taha enam sussi sisse kommi,
vaid tuumapommi!

Ja kui me lähme piknikule,
võta kaasa rätik,mille laotame pingile
või liivale
või kärbsete kaitseks piimale.

Võta kaasa ka sink,
vein, mis oleks pink
juust
ja võinuga,mis oleks puust.
ja plastmassist taldrik
ja lendav taldrik.
võta pudelivett,
ja mett.

ja ära unusta korvi sisse panna tubakat,
ja ära imetle naabri supakat.
ja osta musumäelt joindipabereid
ning võta H. kombel kaasa vetsupaberit.


Ning ära kindlasti unusta
iseennast

November

11. november

Puud tuulega liiguvad taktitult,
vihm peksab piiski vastu mu kuuma nägu,
niisutavad põletushaavu,mis enam ei tee valu.
Puud liiguvad ikka veel taktitult.
ütle,oh,ütle palun,
mis on sinu tahe.
ei,ma tean mis on sinu pahe,
aga mis on sinu tahe?
röövid ja kaevad,
nöögid ja vaevad,
kõike mis minus veel jäätund pole,
tuled ja lähed,
lähed ja tuled,
sinuski vist kõik veel jäätunud pole?



16. november

1
Sosistan oma soovidesse,
igaöistesse hoovustesse,
ühe väikse saladuse:
Leidsin tõusu ajal kaldakese,
kuhu pidama ma jäin.
silmitsesin silmapiiri,
kuniks ma midagi enam ei näind.
sõin siis nähtmatut safiiri,
ja kõhu meretuulest täis sain.
Tahtsin loota,et miski ei muutu,
ja minu pimedaid silmi,enam valgus ei puutu.
aga kui ühe minuti kadumise lein,
teist heidutas.
tuli päikesekiireke,mis lõpuks paistetas.

Ma hakkasin jälle nägijaks.
ootasin siiski silmapiiri pimedat poolt.
et võiks öö kanda minu eest hoolt.
Et ma jääksin uuesti pimedaks.


luuleline mõttetera:
Lootus on ootus,et ootad lohutust.
teadmatta,et lootus on sootuks-
nägijate hälve,
kuid pimedate palve


2

wäo,linnuke lendas,
püssike sihtis,
minu väikse linnukese poole.
oh ei,pääses minu linnuke.
ja lasi püssike enda hoidja maha.
"feil,feil,epic feil,"ütles linnuke ja lendas vastu posti

(etseeoleksnatukemittesügavamõttelineblogi)


kahekümne esimese novembri nimetu


nähes jäämägesid sulamas,
kuulates su valesid,mis on paljulubavad.
maitstes keelatuid vilju,mille mekk on magus,
utoopiliselt miski mind kuhugi tagus.

kas oli see sula,
või rula?
kas see oli suur,kui päike,
või kiire kui äike?
kas see püsis kauem kui aasta,
või oli torm mis korraks tuleb ja laastab?

ma vastust veel otsin pimesi,
aga ma ei usu,et juhtub imesid.
sest kõik mis paistab utoopiline,
see tavaliselt on ka müstiliselt troopiline.


27. november

On lumelörtsi alla mattunud see park,
sellel jääl enam vigaseid ei aita kark.
Selle pargi pingid on kõik külmad,
nendel lamavad inimesed on ka külmad.
Erinevalt pingist,mis veel ei mädane,
pole inimhingede elu enam hädine

September

kolmas September

Vihm voolab ojana alla,
mööda minu katuse äärt.
Ma tean,et üks asi pole praegu valla
ja üks asi ei tee häält.
See on see vaikus,
mille tapab vihm mis voolab ojana alla,
mööda minu südant,mis pole valla.
kuulata,vaikust.


11 September

I

Maalähedal,peakohal linnud lendavad,
kõrgemal,kiiremini pilved sõudlevad.
Kõik,mis on maalähedal on rohelus,
kõik,mis on kõrgemal on sinisus.
Ometigi peaks olema juba sügis,
urust välja peaks hiilima nugis.
Aga pole ei sügist,
ega nugist.
Ja taevast puudub päike,
ning ei hirmuta meid täna enam äike.

II

Leht
langes.
Täht
langes.
Kõik,
vajub alla,
kõik
pääseb valla.
See
pidi püsima,
see
hakkas nügima.
Niisiis,
see oli viimne piisk.
Leht
langes
ja täht
langes.

III

Möödusin
puudest.
Kõndisin,
üle nende juurtest.

26 september

I

Sügislehed
on kui matemaatilised tehted.
Neil puudub oma võrrandsüsteem,
aga see ei tähenda,et puuduks süsteem.
Neid saab liita ja lahutada,
kõige rohkem saab meelt jahutada.
kui tunned,et kõik on totaalne crap,
teretulemastsiia,siin on sulle wrap!
Aga kui tunned,et kõik enam paremaks minna ei saa,
siis tea:
tõesti ei saa.
ma annan lausa pea.

II

Istusin bussis,nägin päris paljut.
Tuli bussi üks naine,
ja tema mees polnud üldse kaine.
Seda meest tabas kalju
ja ta kukkus õlle puruks.
Ta tõusis-sõrmed verel ja puruks.
Verd tilkus,
tundus,et ka ta süda tilkus.
Naine suutis ainult vihast karjuda,
tundus,et see oli nende hommikusöök.
Ma tõesti,ei suutnud mõista ja tajuda:
miks üks naine verist meest lööks?


29. september


Tingimuseta tingimus
takerdub tihkete tahkude
tavalisusse.

Hoonete hooletud,
hingetud hingamised,
hakkavad-
hommikuses hämaruses
haituma.

Midagi muutumatult muutlikku
mängib mänge,

kummalise kergusega..

Lõikudes läbi
luuleridade.

August

kuues august,
kaob kuuest august.


seitsmes august
I

külmus meie keha katab,
ja suitsiid ka enda elu peatab.


II

õigetpidi
pole tahtmist täna olla
tagurpidi
tahan olla
segamini
võiks kõik mu ümber olla
segamini


III

meri,mis pidi täis olema armastust
seal näen ma ainult teadmatust


IV

tahan kaduda päevadeks,
öödeks.
tahan olla ükskõik kus,
puudub oskus-
kaduda.
ja kummituslikult haituda.



V

jälle
kinni olen okastraadis,
jälle
olen üksi õõtsuvas paadis
jälle
hinge sügavaid triipe tirin
jälle
puudub lindude sirin
jälle
korrutan
jälle
lahutan
jällegi


kaheksas august

ma vaatan,
sa suled silmad.
ma vaatan,
õues on koledad ilmad.
ma vaatan,
aga ikkagi näen
kuidas-
sa vaatad
ja ma sulen silmad.



kümnes august

tänasest
tänan sind,sest,
õnnelikkus,
mitte ainult rõõmu rikkus,
täidab minu maailma.
ja ilma maad
ja maad ilma
GAAD



18 august

I

Kui öös on asju..
siis kui palju,
on asju,
mida peaks olema palju?

on ainult pilkav pimedus,
ning vahest tähekuma.
Vahest udu imelisus,
ning kuu suma.

Kunagi pole kõik koos,
ehk siin ongi point selles loos:
öös on asju,
aga mitte palju.


II

sügan kätt,
paska täis veene.
kaelast lendas rätt,
ma pole vist eriti veenev.


III

mu ööd on täis unetust,
mu hing on täis rahutust,
mu pea on täis valu,
mul on külm-paljajalu.
mul on peotäis armumist-
oh,aitäh-mulle piisab sest!



IV

millal lõppeb see saaga,
et ei peaks ma mõtlema kaasa?
kas siis kui lõpetan,
millega alustasin.
või siis kui alustan,
sellega-millega lõpetasin?
või,siis,kui alustan lõpuga
ja lõpetan algusega?
aga miks kuradi pärast,
peab olema kõigel..
peab olema kõigel lõpp ja algus?
sest millegi pärast,
pole nii õige-
puudub ausus.



kahekümne neljas august


terve päev on vihma sadanud,
terve päev olen maganud.
silmad,põlevad silmakoobastest välja,
jookseksin pigem pimedana mööda tühja välja.
pimedad vähemalt ei näe,
kas oled ta sõnades pettunud,
või ulatad abistavad käe.
kuid mina olen igaljuhul settunud.
raputa mind..uuesti settuma,
ning jäta mind üksi siia pettuma.

Juuli

kolmteist juuli


istume kuskil,kus oleme puudest kõrgemad,
aga oleme siiski puudest nõrgemad.
istume kuskil,kui kõik alles magavad,
tahaks olla kauemgi,kuid ajapuudused segavad.
istume seal ja mõtleme kas on vajadust kuskile jõuda?
või võiks me hoopiski rahulikult sõuda.
istume seal ja su käepael teeb mu käele mustri,
kuid see mind ei sega-ma tahan seda mustrit.
istume seal,sest mujal pole nii hea,
kuid võiks olla pehmem,saaks kuskile panna pea.
istume endi maailma serval,kust kukume alla koos,
või vähemalt mina upun,kui sina upud soos.
istun ja olen ikka veel seal,
kuigi keha on toolil,on hing seal muru peal.
kas olid sa vahepeal ka seal,või ei olnud,
kuid tunnen et väga kaugel sa polnud.
istun ja soovin,et see kõik läbi ei saaks,
ma tahan,et see oleks see mis alatiseks jääks.
sest ma ei mäleta,et oleks olnud selliseid aegu,
et ma oleksin olnud õnnelikum kui praegu.
istun,seisan,laman-KURAT SEDA TEAB,
aga ma olen sinuga,see ainsana paika peab.


sest ma tean nüüdseks,
et püütud püüdmised on püüdmiseks,
liialt haprad.
sest me ei istu enam seal,
sest me pole enam vaprad.
.

Puud on jälle meist kõrgemad,
meie puudest veelgi nõrgemad.
Me enam ei maga,ega ärka.
Me enam teid ei sega,te meid ei märka...
(novembri viimastel päevadel tekkinud lõpp)




kaheksateist juuli

I

vilu,
istun,silmas pilu.
roostes,
pole mu uks veel.
koer joostes,
pikali jookseb,kui värav kriuksu teeb.
korstnas suitsu ei ole,
rooma edasi,sinu kodu siin pole.
maapind,
vesine.
otsin sind,
tulemus-kesine.
prilliklaasi taga,
pole mingit aga.
silmades -sine,
ninas-langenud lehtede pune.
jalas kramp,
käes pamp-
lahkumata jätan,
endale tasakesi valetan.
varjud-
kaovad,
mina ise

jään.



II

Rinnus valu,
paljajalu,
alasti maailma ees.
vesi kees
üle
mesilaste süle
m,igaüks on tapjaks sündinud
iseasi kas tal olemas jaks,
olla see kes oma viljapõldu künnab
puhtaks
paranoiast.


kahekümnenda juuli nimetud


I

kell on kaksteist nelikümmend üks,
üks.
misasju tegelikult maailmas ainult ühe eksistentsiga eksisteerib?
mees,kes presidendi peale urineerib?
või kass,kelle esimese jala asemel tagumine?
või naine,kes ei tea,mis asi on magamine?
või kuu,
või mina,kes pole kunagi kuulnud lehma-tegemas muu.
ma pole näinud,
käinud,
palju maailmas.
silmas,
verised jooned,
lõhkenud sooned.
hääl.
aina vaiksemaks jääb.
sosin.
lihtsalt sosin.



II

tere,
kus olete pere?
maja
nii tühi.
kaja
nii vali.
pimedus
nii suur.
kuur
puur
a-duur.